Nii nagu on vastarmunute jaoks oluline päev, mil nad oma väljavalitut vanematele tutvustavad, nii kerkis ka minu teadvuses erilisena esile otsus viia Marcel Proust, oma praegune kirjanduslik partner, Harju tänava haljasalale, kus mul on tavaks iga päev tunni või kaks lugeda.
Käisin õhtul jalutamas selleks, et näha, kuidas vastsadanud vihmast märjad tänavakivid laternavalgust peegeldavad, kuid taipasin, et esteetline elamus on hoopis tugevam, kui seda teha teritamata silmaga, mitte täit tähelepanu objektile keskendades.
11. oktoober 2011, Tallinn
Toomkiriku esisel platsil on kuulda peamiselt vene keelt. Need selle keele kõnelejad, kes oma paaripäevase külastuse käigus mõnel õhtul siia jalutama satuvad, on alati selgelt eristatavad neist, kellele see linn koduks on. Enamik neist tuleb Stenbocki maja poolt. Sealt ei tule ja sinna ei lähe peaaegu kunagi keegi üksi. Ka paarikesi naaseb sealt täna üsna vähe, võrreldes end hästi tundvate gruppidega, mis koosnevad ühest mehest ja mitmest naisest ning mis muide harvades siia sattuvates üksildastes sugugi kõhedust ei tekita. Mingit lärmi nad ei tee. Selliste keskealiste paarikeste ja perekonnainimeste reisid ongi tavaliselt ühed pikad ebalevad jalutuskäigud. Vahel satuvad siia küll ka üksikud kohalikud, ent peaaegu alati on nad autodes.
See pole orgiate linn. Siin ei püüa keegi juhuslikelt möödujatelt teed või suitsu küsida. Keegi ei vaata kellelegi järele. Kõik lähevad siit kiiresti mööda. Isegi kohustuslikud pildid Toomkirikust tehakse enamasti jooksujalul, süvenemata sellesse, millega üldse tegemist on. Kaks torni eemal annavad külalisele märku sellest, et lähedal on huvitavamaid objekte, mis kaamerasilma ette sattuda ihkavad. Tundub, et kõik oluline toimub kusagil mujal.
Ja oluline toimubki mujal. Toompeal on alati vaikne. Reede ja laupäeva hilisõhtud ei erine siin millegi poolest teistest päevadest. Turistirühmad, keda siin lõunati rohkem on, tekitavad müra asemel pigem mingit suminat. Isegi nende rahvaste esindajad, kellel on kombeks forte‘s rääkida, teevad seda siin mahedal, sõbralikul toonil.
Kõrgustesse ilunoana kerkiv raekojatorni tipp on täna õhtul taevanahka nii kaua surve all hoidnud, et selle ümber on tekkinud õrnroosa verevalum. All-linnas on see kui karje õhu täidlaseks teinud, siin on see aga vaid vaatajatele väljapakutud kellaajale sobiv uus taustatoon, mis hallide nelinurksetest kividest sillutisega efektselt resoneerub.
2012. aasta hilissuvi või sügis, Tallinn
‘Ricardo Reisi surma-aasta’ Lissabonis sajab kogu aeg. Linn on hall mitte nagu vanal fotol, vaid nagu näib inimesele, kes on terve elu maal elanud ning käib linnas harva, vaid siis, kui sinna tõesti asja on – näiteks arstilkäik või dokumentide kordaajamine –, sest linn paneb tal kogu keha valutama.
1. märts 2013, Puurmani
Türklased on nagu üks suur perekond. Nad ei ütle tänaval üksteisele tere, ehkki võiksid seda hõlpsasti teha, umbes nagu pereliikmed, kes üksteist päeva jooksul nii tihti näevad, et ei pea vajalikuks enda olemasolust iga kord sõnadega märku anda. Siin paistab minu erilisus ka mu näost välja. Ma ei ole türklane, minuga suheldakse teistmoodi.
Ma tunnen end kui laval. Inimesed tegelikult ei vaata mind, kuid mulle tundub, et see on pigem hetkeline tukastamine etenduse ajal.
7. juuli 2014, Istanbul
Olen sinuga ühtäkki sattunud klassivõitlusesse, ehkki mu taust ja harjumused on sinu omadega üsna sarnased. Kui mina käin kallites restoranides või teen suuremaid kulutusi, siis arvestusega, et teistel päevadel tuleb väljas söömine üldse ära jätta ning mõnel nädalal või kuul, kõige hädavajalikum välja arvatud, kokku hoida. Sina oled vist täielikult loobunud igasugustest illusioonidest ning rõhutad endale järjepidevalt, et tead oma kohta. Sa oled mul lasknud vähemalt kolm korda – İstiklalil, Ortaköys ja Sultanahmetis – üksinda süüa, lõigates end neist olukordadest täielikult välja. Veelgi enam – sa laiendad oma seisundi peaaegu tervele oma rahvale, teed – nagu ma sulle ütlesin – oma riigi vaesemaks, tagurlikumaks, Läänest rohkem erinevaks, kui see tegelikult on. Sa arvad vist, et meievaheline lõhe on ületamatu ning oled valmis – õigemini oledki juba käega löönud. Seda su eilne postitus (‘Ma pean inimesi rohkem ja paremini tundma õppima.’) ilmselt tähendaski. Pannes mind valiku ette, kas ma tulen sinuga koju või me ei kohtu enam kunagi, arvasid sa end mulle pakkuvat viimase võimaluse sinu maailm heaks kiita. Taoline mõtlematu võtmine ja jätmine on mind takistanud sinuga ka lepitust otsimast. Korraga häirib mind sinu ninahääl ingliskeelsete –tion-lõpuga sõnade hääldamisel, sinu puudulik inglise keele oskus, mis sind minu arutlusi triviaalsustega kokku võtma paneb, sinu lõputu naer asjade üle, mis pole sugugi naljakad…
23. juuli 2014, Istanbul
Suured karvased türgi ja vene mehed Kilyose rannas – naisi pole siin peale vetelpäästjate peaaegu üldse – ootavad laine tulekut lapseliku elevusega. Ka mind paneb veemöll pärast seda, kui laine on minust üle käinud, naerma või vähemalt naeratama viisil, mis on oluliselt spontaansem ja vahetum kui mu vastus mingile naljale või reaktsioon millelegi veidrale, nutikale või huvitavale. Meri pole huvitav. Ujumisest saadav mõnu on seksuaalne. Kui hüpata laineharjast üle või ujuda selle alt läbi, siis on meri naine. Kui see ei õnnestu, siis pritsib meri vett näkku nagu orgasm, milles on alati kübeke ootamatut – miks muidu on esimene seksijärgne reaktsioon naer või naeratus? Suurem on mõnu siis, kui lainega kaasa ujuda, kuni see mu jõupingutuse nullib, mind sekundiks enda võimusesse võtab, mind endaga meetreid kaasas kannab. Sellisel juhul on meri mees.
3. august 2014, Istanbul
Meie probleem on selles, et me teeskleme, et probleemi pole. Kõik on alati korras. Teie probleem on selles, et te näete probleemi seal, kus seda pole. Te seate end madalamasse positsiooni ning ootate juhust, mis teil meid enda alandamises süüdistada lubaks.
4. august 2014, Istanbul
Koduigatsus siin on see, kui saab lugeda romaani, mille tegevus toimub Pariisis. Kas sellise romaani lugemine paneb kodu igatsema? Kas lugemine üldse paneb kodu igatsema? Lugemine on kodu.
14. august 2014, Istanbul
See, mida inimesed tavaliselt tunnevad teiste inimeste vastu, on mul suhetes kohtadega. Esimest korda tundsin viha ühe linna vastu. Vihkasin hetkeks Vilniust seetõttu, et ta ei tulnud mulle piisaval määral vastu, et ta oli kangekaelselt tema ise.
2. november 2014, Vilnius
Täna on 18. august. Õues paistab päike, ent sooja on vaid 17 kraadi. Mulle meenuvad sügispäevad, mil päike veel suvistel kõrgustel käib, ehkki lehed langevad ja end soojemalt riidesse panna tuleb. Meelde tuleb Viin, sügiselinn, kas seetõttu, et ma seal viimati hilissügisel olin, ‘Strudlhofi treppide’ mingi stseeni tõttu, linna võreja alalhoidlikkuse tõttu, mis kuidagi lõpu algusega resoneerub, või hoopis minu 10. klassi aegsete romantilise muusikaga täidetud vaiksete sügispärastlõunate tõttu, kuhu ka Viin mingil salapärasel moel sisse on tunginud.
18. august 2015, Puurmani
Tahtsin enne Hispaaniasse minekut läbi lugeda need neli raamatut, mis mul riiulis ootel seisavad, ning võtta endaga kaasa viies, mille plaanin homme osta. Reisil olles tuleb ju alati lugeda mitte novelle või luulekogusid, vaid mõnda paksu romaani, mis ümberringi muutuvaid kohti, elamusi ja meeleolusid üheks tervikuks seoks. Kuid ma ei suuda lugeda esimest, sest see on keerulises prantsuse keeles kirjutatud ning mul pole hetkel jõudu, et sellele täit tähelepanu pühendada. Ma ei taha lugeda teist, sest ehkki olen selle välja valinud just helguse pärast – romaani tegevus toimub tööstusrevolutsiooni-eelses prantsuse maakohas –, tundub see mulle hetkel liiga kerge lugemine. Kolmas raamat jääb riiulisse, kuna see on Istanbulist ja Istanbulist on praegu õige aeg puhata. Neljas on 20. sajandi suurlinnaromaan, modernistlik, alltekstiga, intellektuaalseid vihjeid täis külvatud – just seda tüüpi kirjandus, mida ma alati armastanud olen. Et aga see teos on mind juba aastaid huvitanud ning on eelmise aasta veebruarist, mil selle ostsin, mul kogu aeg silmapiiril olnud, siis mürgitab selle lugemise soovi kohusetunne. Samuti on see väljaanne inglise keeles ning nüüd enne reisi – ja reisi ajal – tahaksin pigem lugeda midagi eesti keeles. Kaks aastat tagasi kirjutasin, et lugemine on kodu. Kui mul pole mõni raamat pooleli, siis tunnen ma end kui kodutu. Nüüd ütleksin, et lugemine eesti keeles on mulle kodu.
Sellest, millist raamatut järgmisena lugeda ja milline neist kõige paremini väljavalitud kohas lugemiseks sobib, on saanud eksistensiaalne küsimus. Ma tean, mis raamatu ma homme ostan, sest kuni üle-üleeilseni, mil ma seda eesti keelde tõlgituna poeletil nägin, oli see mu teadvuses eksisteerinud vaid õhkõrna võbeluse kujul ning sedagi mitte romaani pealkirja, vaid autori nime näol. Raamatu lugeda tahtmiseks tuleb see eelnevalt unustada.
11. märts 2016, Puurmani
Neile meeldib otsida juuresolevate inimestega sõnalist kontakti, näiteks sabas seistes. Neil on tavaks noomida reeglite rikkujaid, näiteks siis, kui nood jalgrattaga kõnniteel sõidavad. Nad ei oska eriti hästi oma tundeid või mõtteid varjata. See, mida nad arvavad metroos raha teenida püüdvast räpparist, on neile selgelt näkku kirjutatud. Nad märgivad mu lühikese silmapilguga ära. Nad vabandavad, kui arvavad, et on mu teele ette jäänud, ka siis, kui mul poleks pähegi tulnud, et kokkupõrge on võimalik. Nad räägivad avalikes kohtades kõva häälega, eriti kui nad on noored ja rühmas. Nad tulevad ise abi pakkuma, kui näevad, et olen hädas. Nad on uudishimulikud, nad panevad asju tähele.
7. aprill 2016, Berliin
Ma püüan kirjeldada maastikku, mis jääb kodu poole, ent sellest ei tule midagi välja. Loojuv päike, mis veel minuti eest jäi veerandit taevalaotusest katva tumehalli pilve kaugemate rünkade varju, lükkab selle kui vatiteki söakalt enda pealt ära ning rist, mille see otse minu ette püstitab, kui silmi kissitan, varjab pea täielikult küntud põllu suured mullakamakad, mille traktorirataste kujundatud vormi lagunemist loodusjõudude käes sõnades talletada tahtsin. Teisel pool tungib sama suur, ent õrnematest siksakkidest koosnev pilvehall tugeva tuule mõjul metsatuka kohale. Taevas, mille sinasse oli enne päikese võidukat triumfi segatud pisut hõbedat, mis selle poole laotusest sedavõrd raskeilmeliseks tegi, et tundus, nagu oleks see üksikute puudemassist kõrgemale tikkuvate latvade eralduvad oksad ära söönud ja hammustamisjäljed nähtavale jätnud, on nüüd ilma erilise sügavuseta kollakassinine. Selle, mis dekoorivahetusega kaotsi läks, teeb aga tasa kolletama lööv rukkipõld. Vili on juba lõigatud. Loojuv päike on nii madalal, et väikese sõrme pikkuseks pöetud kõrrepuhmadel on soojaks kollaseks värvitud vaid pealmised pooled. Tuul on tugev. Poole tunni eest päikest katnud vihmapilv on nüüd jagunenud hallikasroosadeks nutsudeks, mis ruttavad kui hobused, ülakeha ja esikabjad õhus, tuule suunas, päikesest eemale, ööle vastu. Üksik must vares tahab maanduda minust paarikümne meetri kaugusele jääval piklikul ja otsast rohtu kasvanud mullahunnikul, ent keerab otsa ringi just siis, kui teda märkan. Põllul on suur süvend, millest valdavat osa katab umbrohi või üksikute rohututtidega palistatud puhas must muld ning mille keskel on serpentiinikujuline loik, mis paneb ette kujutama, just nagu oleks siin kunagi olnud väike järv. Selle veepind oli veel mõne minuti eest hõbehall, seejärel värvitult tuhm, nüüd aga, kus päike on täielikult horisondi taha vajunud, peaaegu sama lillakasroosa nagu taevas selle kohal.
26. august 2016, Puurmani
Svatý Kopečeki basiilika üldmulje kujundavad ühelt poolt laiad külgehitised, mis panevad mõtlema pigem aadlipaleele kui kirikule, teiselt poolt siinsetele fassaadidele tüüpiline valge ja munarebukollase kombinatsioon. Valgeks krohvitud seinad moodustavad mõõtmetelt küll suurema osa fassaadist, ent rohkem mõju avaldavad kollased pilastrid nii kiriku kui ka tiibhoonete seintel. Pilastrid, mida kaunistavad beežid joonia kapiteelid, lõpevad tiibhoonetel skulptuuridega. Kapiteelide ja skulptuuride rida moodustab kahe laia karniisiga tugeva horisontaalse aktsendi. Kiriku rohelised tornikiivrid algavad väikeste kuplitega, mis jätavad mulje, just nagu oleksid need tehtud telgiriidest, mis tugevama tuulega roiete vahel kordamööda kokku tõmbuks ja paisuks.
Pensionäride grupp tänab giidi aplausiga. Jalgrattaga siia üles sõitnud mees puhkab pärastlõunapalavusele käega lüües külgmisel sissekäigutrepil. Mõnikümmend meetrit eemal algava puudeallee varjus on lihtne ristikujuline skulptuur, mille taga rohus lebavad kolmekümnendates eluaastates mees ja naine ning vestlevad loiult. Pisut kaugemal jalutab keegi puude vahel koeraga. Eemal, puude kohal, paistavad linnaäärne põld, Püha Wenceslausi katedraali torn, kõrghoone, mida raudteejaama lähedal nägin, siin-seal üksikud korstnad ning uduhägust helehallide mägede õrnad kontuurid.
9. september 2016, Olomouc
Ingeborg Bachmanni Ungargasseland on palju klaustrofoobsem, kui ma ‘Malinat’ lugedes ette kujutanud olin. Ivani maja ette pidi saama parkida ning auto ümber pidi olema piisavalt ruumi, et Mina saaks seal temaga vestelda ja lapsed mängida. Tänav ei ole lai, hooned on kõrged, stseen leiab ilmselt ka keskpäevasel ajal aset varjus. Ivani ja Mina majad paiknevad oma halluses vastakuti; nad peaksid teineteist oma akendest nägema. Mõlemad hooned on budapestilikult hooletusse jäetud. Ungargasse 6 hoonel on dekoratiivsed skulptuurid. Ungargasse 3 aknast paistab valges rüüs nunn, kes tõstab kulbiga potist abivajajatele toitu. Muidu sirgena kulgev tänav teeb siin ulja kaare, enne kui lõpeb Raiffeiseni panga kõrghoone ja liiklusmüraga. Ungargasse ja Beatrixgasse ristmik on vajunud nõkku, mida katab elektrijuhtmete ja Ungargassel kulgeva trammi liinide ruudustik. Beatrixgasse 26 hoone, kus Ingeborg Bachmann aastatel 1946-1949 elas, jääb pisut eemale, vähesema liiklusega linnajakku. Autod on terve fassaadi ulatuses maja ette pargitud ning vastasmaja lammutatakse parasjagu. Lähedale jääb linnapark.
12. september 2016, Viini linnapark
Viimasest Viini reisist meenub mulle kaks seika.
Jalutasime Juliusziga Naschmarktil. Märkasin, et selle Karlsplatzi-poolsesse otsa jäävast paviljonist, mis näis tegutsevat restoranina, astusid välja varastes neljakümnendates abielupaar ning kaks teismelist – üks tüdruk, teine poiss. Viimane surus mehel ja naisel põgusalt kätt ning ütles midagi viisil, mis väljendas mingi siin juba sajandeid järgitud suhtlusreegli tundmist. Mõni sekund hiljem nägin meest, naist ja tüdrukut Naschmarki putkade poole sammumas, samal ajal kui noormees vastassuunas liikus, rutakalt ja kohmetult, nagu poleks tal võimalik paigal seista või aeglaselt talitada, nagu tõukaks teda kolmikust eemale mingi loodusseadus või kätlemisel vallandunud tõukejõud, mis muide sundis ta suure kaare tegema, enne kui ta oma sammud mõnele sirgele teele seadis.
Kolmikule avaldas tõukejõud samuti mõju. Mehel ja naisel läksid keelepaelad valla sedavõrd kiiresti, nagu tuleb ahmida õhku pärast pikka vee all olemist, ning sõnadepuhang haaras endaga kaasa – nagu vaip, mida lohistades liiguvad kaasa ka sellel olevad mööbliesemed – tüdruku, kes midagi kostmata näis nõustuvat kõigega, mida vanemad ütlesid.
Asi näis olevat otsustatud. Vanemad ei lubanud tütrel selle noormehega enam kohtuda. Tütar kuuletus vanematele, võiks isegi öelda et aplalt. Nonde otsus käristas lõhki kõige selle, mis teda noormehega sidunud oli, ning heitis mälestuse sellest otsustavalt prügikasti, umbes nagu siis, kui oleme unustanud, mida meie keha vaid mõne minuti eest tegi, kas pühkis eemale kulmule laskunud kärbse või tõmbas välja üleliigse habemekarva.
Noormehel tuli järgnevatel tundidel maadelda selle otsustava sündmuse järelmõjudega, mida tahaksin võrrelda tugeva peavaluga. Ent ehk oli tema sihikindlalt lõpuleviidud viisakus hoopis esimene märk sellest, et see peavalu hakkab peagi üle minema?
* * *
Mõni päev hiljem – või mõni päev varem? – ühes prantsuse bistroos õhtust süües köitis mu tähelepanu ühe hästiriietatud blondi vanaproua ingliskeelne jutunöör. Too selgitas noorele naisele, kes minu oletuse järgi oli ta minia, midagi Swarovski kristallidest. Tema kõne aegluses ja selguses peitus märgatav annus aristokraatlikkust.
Kõrvallauas vestlesid elavalt kaks türgi neiut, tegemata välja süürlannast, kes neile parasjagu lähenenud oli ja neilt pisut raha palus. Vanaproua märkas süürlannat ning kutsus ta enda juurde. Mulle tundus, et too ei julgenud esialgu vanaprouale üldse lähenedagi, teades, et temasugustelt ei saa ta kunagi midagi peale kahekordse alanduse – lisaks sellele, et too keelduks talle raha andmast, rõhutaks ta tema ees igal sammul teadlikult oma üleolekut. Ilmselt vaid viisakus – või lootusetus? – pani teda vanaproua lauale lähenema, kui too oma kutset kordas.
Vanaproua ulatas süürlannale pambukese, millesse oli mässinud õhtusöögiga kaasa antud leib, ning ütles, et kas ‘meil’ või ‘sul’ – ma ei kuulnud lause algussõna – pole raha, aga ‘vähemasti on sul nüüd midagi süüa’. Süürlanna kõhkles hetkeks, võttis siis pakutu vastu, tänas saksa keeles hirmunu põgususe ja tasase häälega ning lahkus.
Ma mõtlesin kaua linnamürasse kaduma läinud lause alguse asesõnale. ‘Meil pole raha, aga vähemasti on sul nüüd midagi süüa’ kõlaks häirivalt valeliku ja silmakirjalikuna, tähendades järgmist: ‘Me ei taha sulle oma raha anda, aga vähemasti on sul nüüd meie ülejääkide näol midagi süüa.’ – ‘Sul pole raha, aga vähemasti on sul nüüd midagi süüa’ on aga veel hullem, sest sellega tõstab vanaproua nendevahelise erinevuse äärmuse piirimaile – ‘sul pole, meil on’ – ning teeb lause teises osas selgeks, et ka temast kaugel elab pagulasnaine vaid tema armust. Vanaproua tegi täpselt seda, mida too vaistlikult kartis.
23. september 2016, Budapesti linnapark
Tihany kloostri kõrval tegutseb kondiitriäri, mille terrassilt avaneb vaade Balatoni idapoolele. See järve osa moodustab Balatoni kogupikkusest vaid umbes kolmandiku, ent on silmnähtavalt laiem kui mujal, tekitades ilmselt vaid siin, poolsaarel keset järve, mulje horisondini ulatuvast veetaldrikust. Vesi on sinise ja rohelise heledamate toonide vahepealne. Roheline murrab läbi sealt, kus tuuletekk oma narmastega veepinda puudutab. Tuul, millel esmapilgul ei tundu selleks jõudugi olevat, tekitab midagi lainetaolist, mis kulgeb aeglaselt, talitsetult, ent sihikindlalt mitukümmend sekundit, kuni hääbub sügavale avavette küündiva oranžide raudkonstruktsioonidega muuli kuklal. Järvepinda pikivad siin-seal üksikud valged purjekad. Neid on vaid nii palju, et anda aimu tekkima hakkavast regulaarsusest, ehkki praegune aastaaeg viitab pigem varasema regulaarsuse viimastele jälgedele.
Sellest, et oleme 150 meetri kõrgusel, annab teada infoleht laual. Siit loeme ka, et kondiitriäri tegutseb alates 1961. aastast ning et pärast tellimist ei tohi me kohta vahetada.
Venelased tellivad cappuccino‘t nagu alati. Lühikeste blondide juustega ema laseb oma täiskasvanud pojal rääkida, kuulab teda huviga ning näib tunnustavat öeldu asjakohasust või ütleja mõttesügavust. Ungari proua sinivalgetriibulises golfipluusis osutab terrassimüürini küündivate juba pooleldi kuivanud okste kohal lendlevale putukapilvele ning kordab end aeglaselt, pisut ärritunult, kui tema sakslasest või austerlasest kaaslane – temast vanem ja silmnähtavalt põdurama tervisega päikeseprille kandev meesterahvas – temast aru ei saa. ‘Kas te käisite Ingega ka siin?’ Mees mainib mingit aastaarvu.
28. september 2016, Tihany
Balatonil on tuul mõne päevaga järk-järgult tõusnud. Puulaudadest kaldaplatvormi alt on kuulda lainete loksumist ning luiged, kes veel üleeile veepinnal loiult liuglesid, tõstavad nüüd aeg-ajalt oma hallvalgeid sabatrapetseid taeva poole – ilmselt ujub saak tuulise ilmaga ülemistes veekihtides. Ent muutunud pole vanainimeste ja nendelaadsete komme luiged ja pardid saiapalakestega enda juurde meelitada. Paigale on jäänud ka kalamehed, kes iga päev promenaadi ääres tunde veedavad. Alles keris üks mitukümmend sekundit järjest õnge – kalamehetöö on raske –, kuni tõmbas välja vetikataoliselt ligedaks muutunud puuoksakese. See vahejuhtum ei tundu talle sugugi ajaraiskamisena, vaid on lihtsalt episood aja aeglases voolus. Teda valvab kaldamüüril istuv sõber, kes aitab tal hiljem asjad kokku pakkida, et mõnes teises kohas igapäevatööd jätkata. Hoolikus, millega nad kotte pakivad ja jalgrattakorvi paigutavad, annab siiski alust kahtlustada pettumust. Luikedel näkkab ja neil mitte! Kolmanda vanahärra ilmumisele ja tervitusküsimusele nad ei vasta – sest mida olekski neil öelda? – ning too ei käi ka peale. Ometi pole nende vahel mingit vaenu ega usaldamatust: töö on olulisem kui tühjad sõnad, ka võõras töö ilmunu jaoks. Kõik kolm vaatavad õnge suunas ja teavad, mis on sündimas. Promenaadil jalutavad igavesti kohalikud ja võõrad keskealised ja vanurid, kes on tegelikult üks ja seesama, igavesti minev Jalutajapaar. Ma käin korra ära ning näen tagasi tulles sedasama Paari oma igipõlises ja sundimatus edasikulgemises. Ta võtab igal hommikul oma koha sisse, nii siin kui Budapestis, et talle ette näidatud teerada tuhandete trajektooride rägastikuks liigendada. Üksi kõndivatel keskealistel naisterahvastel on alati mõni kott üle õla rippumas.
29. september 2016, Balatonfüred
Művészi kohvikus olid täna paljud asjad valesti. Kelner ütles iga mu tänuavalduse peale ‘Pole tänu väärt!’ asemel ‘Aitäh!’, mis jättis esmapilgul küll sooja mulje, ent liigse kordumise järel andis alust kahtlustusele, et ungari keeles võib neid kaht viisakusvormelit tähistada üks ja seesama fraas ning noormees lihtsalt ei tea, et inglise keeles tuleb öelda teistmoodi (või kui teabki ja sellele vaatamata viisakusi küllusesarvest puistab, siis on ta lihtsalt kogenematult püüdlik või pigem – püüdlikult kogenematu). Tema kelnerlikku viisakust ära arvata püüdvast käitumisest murdis aeg-ajalt läbi noorusest või puudulikust kasvatusest tulenev toores ‘jee’ seal, kus pigem tulnuks olla vait.
Kõrvallauas istus vanem abielupaar, kellele oli aastatepikkune tõsidus näkku – mehele silmade, naisele suu ümber – kirjutatud. Kui naine küsis, kas tellitud võileiba tehakse saia või leivaga, siis vastas kelner, et seda tehakse tavaliselt saiaga, laskis seejärel naisel oma tellimusest loobuda ning alles pärast mõnesekundilist pausi tuli selle peale, et öelda, et saab soovitud võileivad ka leivaga teha lasta. Mees laskis pärast kelneri lahkumist mööduda vajalikul arvul sekunditel ning kostis siis midagi naisele kokkusurutud nördimusega, mis pidi kindlasti olema märkus teeninduse puudulikkuse kohta.
Kohviku tagumise ruumi välisseina katab kolm suurt helepruuni lihtsa mustriga tapeediplaati, mida eraldavad üksteisest kaks valget kivisammast. Seinal on kolm gootilikuna mõjuvat valgustit, mõned väikestes raamides pildid ning interjööri täiesti sobimatu televiisor, milles kuvatakse üksteise järel pilte menüüs pakutavatest tortidest: Dobosi tort, Esterházy tort, Gerbeaud’ tort jne. Nimetatud ebakõla ei riku siiski mu muljet, mille järgi esindab Művész teistest Budapesti vanadest kohvikutest paremini 19. sajandi interjööridele omast tikutopsilikkust.
Taustaks mängib popmuusika klaveriseades, Julio Iglesias või Toto Cutugno, ei mäletagi enam, korra isegi üks Eurovisiooni lauluvõistluse lugu. Kohviklaasi all on õiekujuline paber, millel on sootuks ühe teise, tundmatu kohviku logo. Salvrätt on ilma kirjade ja kaunistusteta. Ühel hetkel võtab enesekindla olekuga tavariietes naisterahvas kõrvaltoa koogivitriinist kaks taldrikut tordikolmnurkadega, asetab need kellelegi lauale, kõnnib seejärel läbi tagumise toa mustade nõude kandikuga ilmselt sinna, kus on köök, naaseb sealt peagi ja kohendab toole, toob kõrvallaua abielupaarile nende kohvid ja võileivad ning kõnetab siis kelnerit, sellal kui too minu arvega tegeleb.
5. oktoober 2016, Budapest
Ma olen viimased kolm päeva püüdnud kirjeldada oma blogi tarvis Bad Ischli Franz Josephi tänavat, ent jäänud toppama ning kümneid kordi ümber kirjutanud teist lõiku, mis peaks olema alles sissejuhatuse jätk. Kirjutan mälu järgi ja püüan tõetruult täita kõikvõimalikke lünki. Kuna läbielatu maailm on hiiglasuur – ja detaile, millega teksti täiendada, on lõpmatu arv –, siis tapan ma oma ettevõtmise raskusega igasuguse kire, mis mind üldse kirjutama pani. Väljasõelutu jääb alati selle varju, mis veel päästmist ootab. Mäng setitatud detailidega ja nende detailide omavaheline võitlus on juba iseenesest lõputud. Minu kirjutamisviis – panna esmalt kirja teksti kondikava ning täiendada siis nimisõnu kõikvõimalike epiteetidega, täpsustada detaile ja parandada vigu – teeb kirjutamise mulle vahel väga eemaletõukavaks. Ma ei tohiks mingitest varasematest ideedest üldse lähtudagi. Mitte püüda läbielatut võimalikult tõetruult tallele panna. Mitte minna edasi, kui esimene lausegi veel lõplikult korras pole. Ustavus läbielatu suhtes teeb mu kirjeldused tehnilisteks, elututeks. Ma taipan, et läbielamise hetkel ei pannud ma kõike sel moel tähele, et ma ei tahtnud seda kõike üldsegi nõnda öelda, et kirjutamisprotsess ei too välja seda, mida ma tegelikult väljendada tahan, vaid summutab esmaväljenduse värskuse täiuslikkuseihaluse tolmuvaibaga.
14. oktoober 2016, Budapest
Õhtune päike venitab pikaks nende turistide varjud, kes sammuvad üle valgustrapetsi Piazza Minerva katedraalipoolsel osal. See joonistab Palazzo Vermexio külgfassaadi paekiviseintele rõdude barokseid sepisvõrestikke ning eraldab pilastrite suuri telliseid tavapärasest tugevamate kontuurjoontega. Turiste on pärast oktoobri keskpaika pisut vähemaks jäänud ning täna pole veel ükski neist vastu seda seina nõjatunud, et viimast päevasoojust nautides mõni minut jäätist süüa. Piano nobile seinu liigendavad kaks barokse segmentkaarega kaetud aknent ja kolm pilastripaari, mille joonia stiilis kapiteelide keskel on, nagu ma alles nüüd esimest korda märkan, väikesed grotesksed maskid, mis sulavad loomulikult kokku nende alla jääva kolme vöötmemunaga ning mida toetavad ja piiravad tagant äramurtud servadega tiibjad geomeetrilised moodustised. Valgustrapets on moondunud kõrgeks nürinurkseks kolmnurgaks, palazzo alumine korrus on juba osaliselt varju jäänud, pilastrikivid heidavad seintele varjuhambaid. Ka jäätist söövad paarikesed, kes on vahepeal välja ilmunud, liiguvad viimset päikesepaistet otsides väljaku keskpaiga suunas.
26. oktoober 2017, Ortigia
grande flânerie 