Prousti akent otsimas

“Kadunud Albertine’i” kolmandas peatükis on Prousti minajutustaja koos oma leinava emaga reisil Veneetsias. Ema ootab teda nende hotelli aknal. Jutustaja on teda väljast märganud.

«… derrière ces balustres de marbre de diverses couleurs, maman lisait en m’attendant, le visage contenu dans une voilette en tulle d’un blanc aussi déchirant que celui de ses cheveux pour moi qui sentais que ma mère l’avait, en cachant ses larmes, ajoutée à son chapeau de paille moins pour avoir l’air « habillé » devant les gens de l’hôtel que pour me paraître moins en deuil, moins triste, presque consolée de la mort de ma grand-mère …»

See kõlab kui emaarmastuse triumf. Ema armastus poja vastu näib olevat suurem kui ta lein. See võib tunduda veelgi puhtamana, kuna ema ei tea, et poeg teda vaatab, ega pea end harjumuspäraste žestide ja sõnade taha peitma. Armastus püsib ka siis, kui poega juures pole.

(Ei tohi aga unustada, et Prousti jutustaja on nartsissist. Ema eksisteerib poja jaoks, näiteks selleks, et teda igal õhtul enne managamaminekut suudelda, kui too laps oli. Tal pole oma elu ega vajadusi. Juba romaani jutustamisviis paneb kõik tegelased “mina” ümber satelliitidena tiirlema.)

Ema ei tunne poega algul ära. Pojale peab silma torkama, kui haavatav on ema neil sekunditel, mil ta üksioleku kaitset pakkuvalt maalt justkui läbi võsa tuttavate naeratuste ja suudluste riiki rändab. Ent emaarmastus püsib ka siin.

«… dès que de la gondole je l’appelais elle envoyait vers moi, du fond de son cœur, son amour qui ne s’arrêtait que là où il n’y avait plus de matière pour le soutenir, à la surface de son regard passionné qu’elle faisait aussi proche de moi que possible, qu’elle cherchait à exhausser, à l’avancée de ses lèvres, en un sourire qui semblait m’embrasser, dans le cadre et sous les dais du sourire plus discret de l’ogive illuminée par le soleil de midi …»

Leinav ema aknaraamistuses on loomulik kunstiteos.

(Ehk võiks ta jutustajale seestpoolt vaadatuna meenutada näiteks mõnda Vermeeri naist aknal?

Ka aken ise on kui elusolend, kui keegi võõras, kes on juhtumisi olnud tunnistajaks millelegi meie jaoks olulisele ning kelle pelk nägemine meile seda olulist iga kord kuni elu lõpuni meelde tuletab.

«… cette fenêtre a pris dans ma mémoire la douceur des choses qui eurent en même temps que nous, à côté de nous, leur part dans une certaine heure qui sonnait, la même pour nous et pour elles ; et, si pleins de formes admirables que soient ses meneaux, cette fenêtre illustre garde pour moi l’aspect intime d’un homme de génie avec qui nous aurions passé un mois dans une même villégiature, qui y aurait contracté pour nous quelque amitié, et si depuis, chaque fois que je vois le moulage de cette fenêtre dans un musée, je suis obligé de retenir mes larmes, cést tout simplement parce qu’elle me dit la chose qui peut le plus me toucher : « Je me rappelle très bien votre mère ».»

Kui hiljem tuletab selle akna repro nägemine mõnes muuseumis jutustajale meelde tema ema, siis Veneetsias olles kangastub ta silme ette tädi Léonie aken Combray’s. Combray maja fassaad oli asümmeetriline, sest kõrvalolevad aknad jäid tädi omadest erinevale kaugusele (« son asymétrie à cause de la distance inégale entre les deux fenêtres voisines »). Lisaks oli tädi akna laud ülemäära kõrge (« la hauteur excessive de son appui de bois »), selle luuke sai avada lingist (« la barre coudée qui servait à ouvrir les volets ») ning kardinad olid läikivast sinisest satiinist ja eest tõmmatud (« les deux pans de satin bleu et glacé qu’une embrasse divisait et retenait écartés »). Need sõnad käivad kõik ka Veneetsia akna kohta (« l’équivalent de tout cela existait à cet hôtel de Venise »).

Ent Proust kirjeldab seda akent veel. Võib isegi öelda, et neil paarikümnel Veneetsia-reisile pühendatud leheküljel ei kirjelda ta ühtegi teist objekti nii detailselt kui seda.

Aken on kiilkaarne ja kaunistatud ülaosaga, meenutades jutustajale baldahhiini (« sous les dais du sourire plus discret de l’ogive illuminée par le soleil de midi »). Kaar on “veel pooleldi araablaslik” (« l’ogive encore à demi arabe »). Ta räägib ka “teravkaarte sööstust” (« l’élan de ses arcs brisés »), mis annab mõista, et aken on postitega jaotatud mitmeks osaks. Hiljem lisab ta juurde, et igal osal on kaunis ehisraamistik (« pleins de formes admirables que soient ses meneaux »). Akent kaunistavad ka neliksiirud ja oksakujulised ornamendid, mille taha jäävad ribikardinad (« ils étaient tendus entre les quadrilobes et les rinceaux de fenêtres gothiques »). Samuti on aknal eri värvi marmorist balustrid (« ces balustres de marbre de diverses couleurs »).

Jutustaja rõhutab, et aken pole mitte lihtsalt kuulus (« cette fenêtre illustre »), vaid et hotellihoone kogu fassaad on keskaegse elamuarhitektuuri meistriteos ning selle reproduktsioone võib leida nii tuntud muuseumidest kui ka kunstiraamatutest (« une façade qui est reproduite dans tous les musées de moulages et tous les livres d’art illustrés, comme un des chefs-d’œuvres de l’architecture domestique au Moyen Âge »). Tekst osundab ka jutustaja võimalusele selle akna koopiat muuseumides – Pariisi muuseumides? – reeglipäraselt näha (« chaque fois que je vois le moulage de cette fenêtre dans un musée »).

Juttu on ka hotelli asukohast. Kohe peatüki alguses räägib jutustaja sellest, kuidas ta oma toast igal hommikul kell kümme, kui teenija akendelt luuke eest ära tõmbama tuli, Püha Markuse kellatorni kuldinglit näha võis (« Quand à 10 heures du matin on venait ouvrir mes volets, je voyais flamboyer […] l’Ange d’or du campanile de Saint-Marc. »). Hotell asus mingi kanali lähedal: ema sai aknast kanalit vaadata (« ma mère m’attendait en regardant le canal ») ning jutustaja sai emale gondlist hüüda (« de la gondole je l’appelais »). Ta kirjutab ka, kuidas ta nägi akent juba kaugelt, kui oli vaevalt San Giorgio Maggiore kiriku selja taha jätnud (« de bien loin et quand j’avais à peine dépassé Saint-Georges-le-Majeur, j’apercevais cette ogive »).

See, et Proust on akna väljanägemist ja asukohta küllaltki detailselt kirjeldanud, annab aimu sellest, et see eksisteerib ka väljaspool romaanilehekülgi, füüsilises maailmas. Veneetsias viibiv lugeja võib leida tekstist julgustuse see aken üles otsida.

Ma lugesin eeltsiteeritud read veel kord läbi Floriani kohviku toas, mille seinu ehivad idamaiste naiste portreed. Seejärel kõndisin ma, raamat käes, läbi Püha Markuse raamatukogu renessansskaaristu välja kanali äärde. Akna leidmiseks tuli mul minna mööda Riva degli Schiavonit ja pidada silmas San Giorgio Maggiore kirikut. Tolle teisel pool Giudecca kanalit asuva Palladio poolt projekteeritud kiriku mainimine paigutab jutustaja ja ta ema hotelli kas tolle kanali äärde või siis Suure Kanali suudmeossa. Samuti ei tohtinud ma kampaniilist liiga kaugele ekselda.

Mind kiskus esmalt paremale, Suure Kanali alguse suunas, sest Veneetsia üldine raskuskese tundus langevat pigem kuhugi sinnapoole kui Doodžide palee taha, kus pidid minu arvates algama juba eeslinnaosad. Ka Prousti ja tema jutustaja ühiskondlikku seisundit arvesse võttes oli tõenäoline, et hotellihoone paikneb pigem seal. Ent minu pettumuseks lõppes kaldapealne üsna pea pärast doodžide aeda ja selle vastas olevat vaporetto-peatust, ilma et ükski kiilkaaraken aken oleks teele jäänud. Mul jäi üle vaid Harry baari juurest tagasi siselinna suunas pöörata ning piazza‘le naasta.

Marcel Prousti kui kirjaniku Veneetsia avastamiseks ei oleks mul olnud tegelikult vaja Püha Markuse väljakult üldse lahkudagi. Esimene reis, mille Proust Veneetsiasse tegi, leidis aset 1900. aasta aprillis ja mais, ta Ruskini-vaimustuse kõrgperioodil. Peale ema olid temaga kaasas ka Reynaldo Hahn ning tolle nõbu Marie Nordlinger. Viimastega käis ta hommikuti kirikutes, mida Ruskin oli oma “Veneetsia kivides” kirjeldanud. Õhtuti püüdis ta Florianis või siis teisele poole väljakut jäävas Quadri kohvikus ema ja Marie Nordlingeri abiga prantsuse keelde tõlkida Ruskini “Amiens’i piiblit”. See oli tõeline palverännak. Marie Nordlinger mäletab näiteks Marceli ebamaist ekstaasi, kui too talle “Veneetsia kividest” Püha Markuse katedraali kohta käivaid lõike ette luges, kui nad kord sinna äikesevihma eest varjuma pidid.

(Kujutlus noorest meeskirjanikust, temaga samast soost sõbrast, kellega tal on seksuaalselt ambivalentsed suhted, ning naisest, keda ta viimase kaudu tunneb, kolmekesi innustunult Veneetsia kõrvalistel tänavatel midagi otsimas või Floriani terrassil kohvi joomas ajal, mil vana maailm polnud veel täielikult kokku varisenud, meenutas mulle Evelyn Waugh’ romaani “Tagasi Bridesheadi”, täpsemalt selle 1981. aasta televersiooni, tõi mu kõrvu selle romantilise soundtrack‘i, manas mu silme ette Stéphane Audrani kehastatud Cara beežvalgetriibulises turbaniga kostüümis tikkimas ning pani mõtisklema tema kuulsate sõnade üle “romantiliste sõprussuhete” kohta meeste vahel.)

Ma läksin tagasi piazzetta‘le ning pöörasin seekord Doodžide palee juurest vasakule. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin ma roosa asümmeetrilise fassaadiga hotellihoonet, millel on gooti stiilis aknad ning nende vahel valgete trükitähtedega kirjas selle nimi – Danieli. Ma vaatlesin selle aknaid põhjalikult, sest koht, kus ma olin, ja akende välisilme näisid viitavat võimalusele, et Proust võis siin käinud olla. San Giorgio Maggiore teisel pool kanalit jäi pisut kõrvale. Ehkki naaberhooned olid vaadeldava palazzo‘ga ühekõrgused, leidsin, et vast paistab Püha Markuse kellatorni kuldingel mõnesse vasakpoolsesse külg- või nurgaaknasse. Hotelli ees ootasid sini- ja punavalgetriibulistes polosärkides gondoljeerid kundesid.

Ma ei teadnud aga sellest hoonest mitte midagi. Ma teadsin muidugi, et Danieli on kuulus hotell, ent mulle tundus kahtlane, et seda võiks arhitektuuri poolest pidada üheks kuulsaimaks Veneetsia keskaegseks elamuks. Selle kolmiksiiraknad ei tundunud mulle kuidagi tähelepanuväärsemad olevat kui sajad teised samasugused siin ümberringi. Kohe kindlasti ei olnud see fassaad võrreldav näiteks Ca’d’Oro‘ga, mis on tõepoolest eriline ja laialt tuntud.

palazzo_dandolo

Palazzo Dandolo / Hotel Danieli (14. sajandi lõpp), Riva degli Schiavoni

Rohkem vaeva nõudis Hotel Danieli fassaadiakende võrdlemine tekstiga. Selle esimese ja teise piano nobile keskaknad on tõepoolest mitmeosalised (esimene kuue-, teine kaheksaosaline). Eriti esimese korruse aknarea ehisraamistik on väga silmatorkav; seda kaunistavad kitsastele aknapostidele toetuvad neliksiirringid. Ribikardinad jäävad tõepoolest siirude taha, kuid vajalikke oksataolisi kaunistusi ei märka ma kuskil. Samuti ei näe ma väljast, et aknaesised marmorbalustrid oleksid erivärvilised.

Kõik aknad selle hotelli fassaadil on Veneetsiale tüüpiliselt kiilkaarsed, see tähendab, kaare moodustavad kaks S-tähe kujulise kurviga poolt. See kaarekuju on tõepoolest idamaine: teravkaared, sealhulgas kiilkaared, olid moslemite arhitektuuris laialt levinud mitu sajandit enne seda, kui gooti stiil need euroopalikustas. Ent mulle tundus kahtlane, et mõnda neist akendest oleks saanud kirjeldada kui “veel pooleldi araablaslikku”. Kõikjal kaari täitvad kolmiksiirud ja keskakna ekstravagantsed neliksiirud kuuluvad ju hoopis kristliku sümboolika põhielementide hulka! Ruskin olevat oma arhitektuursetes liseoomustustes olnud väga detailne. Ei saanud ju olla, et Proust poleks oma akent kirjeldades olnud Ruskini-truu! Seda fassaadi vaadates ei saaks küll öelda – nii nagu paljude Veneetsia akende puhul saab –, nagu kumaks siin gooti stiili arhitektuurse vormi tagant välja idamaade vaim.

Tuli edasi otsida. Loogiliselt võttes oleks tulnud leida aken, mis vastanuks tekstile täielikult.

Ma ei osanud tol hetkel arvata, et kõikidest Veneetsia akendest, mida ma hiljem Proustile omistada püüdsin, olid just Danieli omad need, mis tema sõnadele kõige lähemal seisid. Kui ma oleksin tollal teadnud, et mõne Prousti-uurija arvates oli kirjanik oma esimesel Veneetsia-reisil siin viibinud, siis oleksin ma ilmselt kõik eespool kirjeldatud kaalutlused, millega ma Danieli aknad sobimatuks kuulutasin, oma ehituskunstialase ebapädevuse või tähelepanematuse arvele kirjutanud ja ülesande lahendatuks kuulutanud. (Ehkki Prousti nime ei ole Danieli registriraamatust leitud, pidi ta selle hoonega tuttav olema vähemalt seetõttu, et siin oli peatunud ka Ruskin ise.)

Ma polnud esimene, kes oli selle ülesande lahendada võtnud. “Kadunud Albertine’i” väljaandest, mis mul kaasas oli, olin ma lugenud joonealust märkust, mille järgi pole uurijad suutnud kirjeldatavat akent täie kindlusega tuvastada. Ma teadsin niisiis, et nõnda nagu pole Vinteuil’ sonaati võimalik ühele tegelikkuses eksisteerivale heliteosele taandada, nõnda ei saa arvatavasti ka seda akent kindlalt, aadressi täpsusega määratleda. Mulle tuli pähe, et on täiesti võimalik, et Proust oli oma akna mitme Veneetsia akna põhjal kokku pannud, näiteks pidanud algul üht akent silmas, selle siis hüljanud ja asunud uut kirjeldama, aga nõnda, et vana jäljed veel näha olid. Ta võis olla üldse mõned akna omadused välja mõelnud.

Ma mõistsin, et olin asjale valest otsast lähenenud. Muidugi oli mul seda, millist akent Proust silmas pidas, võimalik kindlaks teha ainult Veneetsias ning kui ma juba siin olin, siis tundus iseenesestmõistetav, et ma ülesande ka ette võtan. Ometi ei olnud säärane sihikindel uurimistöö minu jaoks kunagi omaette eesmärk olnud. See, mis mind Veneetsiasse tõi, ei olnud mitte niivõrd võimalus selle akna kohta midagi uut teada saada, vaid pigem soov seda siin lihtsalt otsida, Proustiga siin aega veeta ja talle siin mõelda, ilma et kõike seda mingi saavutus krooniks. Tuvastatud faktid kipuvad olema tänamatud ning salgama maha otsingumõnu, mis need sünnitas. Mida olekski mul hiljem selle akna aadressiga peale hakata? See aadress oleks midagi sarnast reisijuhtide “suurtele meenutustele” ja “ajaloolisele värinale”, mida turist kasutab võtmena koha vaimule ligipääsemiseks ning mis flâneur‘i ei huvita, kuna ta teab, et selleks, et koht tema jaoks ellu ärkaks, pole väljastpoolt midagi vaja. (Walter Benjamin)

Ma tahtsin olla linnas, mis pole mu kodu, kui kodus, see tähendab – lugedes.

Mu reis oli kui palverännak. Pühaku reliikviate juures saab palvetada. Kunstniku hauale saab panna lilli, süüdata sel küünal või pühkida see lehtedest või lumeks puhtaks. Prousti haual Père-Lachaise’is olin ma varem käinud, tädi Léonie majas, Méséglise’i ja Guermantes’i teedel Combray’s samuti, rääkimata paljudest Proustiga seotud kohtadest Pariisis. Ent seekord polnud minu austusavaldus seotud mingi konkreetse füüsilise objektiga ning seda ei saanud kroonida mõni kindlaksmääratud žest. Kogu mu otsing oligi see žest.

Mu reis oli ka kui seiklus Antonioni mõttes. Režissöör otsis oma “Seiklust” vändates uut filmikeelt ning leidis selle. Tema võõrandunud tegelased nii selles kui ka järgmistes filmides otsisid uutmoodi inimsuhteid, ent kukkusid tavaliselt läbi. Mina püüdsin teistmoodi reisida.

Ma olin otsinud füüsilist Veneetsiat ja Prousti romaani Veneetsiat teineteisest. Nüüd hakkasin ma oma kujutlusvõime vaiadele üles ehitama päris omaenda Veneetsiat. Ma ei lasknud end enam tekstil kammitseda. Kujutluspildid, mis mulle lugedes silme ette kerkisid, ning tunded, mis mind sealjuures valdasid, olid nüüd tähtsamad.

Kui Proust rääkis veel pooleldi araablaslikust aknast, siis pidas ta tõenäoliselt silmas mauri kiilkaare mõju Veneetsia gooti arhitektuurile. Mina ei pööranud sõnale “veel” tähelepanu, unustasin tekstis olnud kristlikud neliksiirud üldse ning kujutasin kaart ette idamaisemana, kui see vast olema pidi. Otsitav aken võis olla niisiis näiteks kas bütsantsi karkkaare või mauri hoburaudkaarega.

(Toona ei olnud ma tuttav Ruskini Veneetsia kaarte jaotusega, mille järgi esindavad Hotel Danieli aknad “puhast” Veneetsia gooti stiili. Prousti kirjeldatud aken võinuks jääda pigem Ruskini esimesse (karkkaar), teisse (karkkaare üleminek kiilkaareks) või kolmandasse (“täitmata” kiilkaar) orderisse.)

Proust ei täpsustanud, mitmest osast aken koosneb. Mina olin pähe võtnud, et aken on neljaosaline.

Ei olnud kuidagi võimalik, et intiimne stseen jutustaja ja ta ema vahel rulluks lahti niivõrd avatud ja rahvarohkes kohas, nagu seda on ja pidi olema ka Prousti ajal Riva degli Schiavoni, millel Hotel Danieli asub. Ma kujutasin ette väikest ja inimtühja väljakut.

Kõik see oli mu ajusoppides ootel, kui ma mõnisada meetrit pärast Danielit ühele siselinna poole viivale kitsale tänavale pöörasin. Ma teadsin, et need aknad, mis mulle siit edasi Prousti meelde tuletada võivad, ei saa faktiliselt kohe kindlasti tema akna tiitlile pretendeerida. Aga see polnud ka enam oluline…

palazzo_gritti_badoer

Palazzo Gritti Badoer (14. sajandi lõpp), Campo Bandiera e Moro

Palazzo Gritti Badoeri piano nobile akna tegid minu jaoks proustilikult intiimseks roosast Verona marmorist sambad ning tõsiasi, et see jääb eemalt vaadates osaliselt puuokste varju. Palazzo asub väikese väljaku inimvaesemal küljel. Poeg ja ema on siin maailmast isoleeritud. Poeg saab ema välistest segajatest sõltumatult vaadelda, ema saab poega häirimatult suudelda.

palazzo_priuli_all'osmarin

Palazzo Priuli all’Osmarin (14. sajandi algus), Fondamenta de l’Osmarin

Säravvalgest tüllist loori kandev ema sobinuks ilusti Palazzo Priuli all’Osmarini alumise korruse neljaosalise akna kardinate vahele raamatut lugema. Emaarmastus paistaks siin veelgi võimsamana, sest sel tuleks ületada täiendav füüsiline tõke tema ja poja vahel – San Provolo kanal.

palazzo_campo_san_zaccharia

Palazzo Campo San Zaccarial

Selle tundmatu palazzo juures köitsid mu tähelepanu rõdude vahele jäävate akende kaared. Nende ülestõstetus teeb need veel pooleldi bütsantsilikuks, kiilkaarekuju viitab aga araablaste ehituskunsti mõjule. See, et siin on rohkem Ida kui Läänt, tegi need aknad mulle sobivalt proustilikeks.

palazzo_barbaro_curtis

Palazzo Barbaro Curtis (1425), Canal Grande

Palazzo Barbaro Curtise teise korruse aknarida sobis, kuna see on neljaosaline, puhaste täitmata kiil-kaartega ning eri värvi marmorist raamistikuga selle ümber.

hotel_bauer

Hotel Bauer (1880), Canal Grande

Kui ma Hotel Bauerit Suure Kanali vaporetto‘st nägin, oli mu reis juba otsakorral. Ma tundsin, et ma pidin oma otsingut, palverännakut ja seiklust kuidagi kokku võtma, ning Hotel Bauer sobis viimaseks lüngatäiteks hästi, sest vastas mitmele Prousti teksti ja minu kujutlusvõime seatud kriteeriumile, mis polnud seni piisaval määral rahuldust leidnud. Selle kiilkaared paistsid Kanalilt vaadates hoburauakujuliselt pisut sissepoole keerduvat, mis tegi need sobival määral “veel pooleldi araablaslikeks”. Hoone jääb üsna Püha Markuse väljaku lähedale, mistõttu on võimalik, et kellatorni kuldingel siia välja paistab. Kuhugi siiakanti paigutasin ma kohe alguses instinktiivselt Prousti jutustaja hotelli ning siiapoole tegin ma ka oma otsingu esimesed sammud. Kõige olulisem oli aga hotellihoone kõrvale, kanali äärde jääv väike intiimne terrass, mis sobis minu kujutluses kõikidest seninähtud väljakutest, kaldapealsetest ja tänavatest kõige paremini poja armastusevajaduse ja ema armastusavalduse fooniks…

* * *

Lõpuks tuleks ära mainida ka Suurel Kanalil mitusada meetrit eemale jäävat Palazzo Giustiniani, mis sajandivahetusel oli Hotel Europa. 28. aprillil 1900. aastal registreeris Proust end siin pärast kahekümnetunnist rongisõitu Pariisist koos oma emaga sisse. Ilma seda fakti teadmata ei julgeks ma seda palazzo‘t kuidagi Proustiga seostada: selle omadused on tekstiga palju vähem kooskõlas kui Hotel Danieli omad; see näeb liiga suur ja robustne välja, et see oleks saanud Prousti huvitada; see ei suutnud ka minus erilist uudishimu äratada.

palazzo_giustinian

Palazzo Giustinian (15. sajandi lõpp), Canal Grande

Teist korda oli Proust Veneetsias üksinda, sama, 1900. aasta sügisel. Tollest reisist pole säilinud ühtegi tõendit peale tema allkirja San Lazzaro armeenia kloostri registriraamatus 19. oktoobrist. Ilmselt külastas ta kloostrisaart, kuna Ruskin olevat sealset vaadet Veneetsiale kiitnud.

Kujutan ette, kuidas ta vaatab siit kaugele veevälja taha jäävat Veneetsiat, omaloodud Veneetsiat, Jumala pilguga.

detsember 2016 – veebruar 2017

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s