Keisri tänav

Bad Ischli jaamas rongilt maha astunud rändurile on tema esimese jalutuskäigu marsruut selles Ülem-Austria kuurortlinnas suurelt jaolt ette kirjutatud. Kolmest teest, mis jaamahoone ees ringteelt alguse saavad, valib ta arvatavasti keskmise. Kuna see paikneb raudteega enam-vähem risti, siis viib see – nagu ta kogenud reisijana teab – kesklinna kiiremini kui need, mis näivad kulgevat rööbastega paralleelselt. (Ja tõsi ta on – hiljem avastab ta, et parempoolne tee viib teispool bussijaama betoonplatsi piki Trauni jõe inimvaest kaldapealset tõepoolest linnasüdamest mööda, samas kui vasakpoolne, tiheda liiklusega autotee teeb põhja pool suure kaare, enne kui kesklinna saabumist kuulutavad poekesed, kohvikuterrassid ja külalistemajad paistma hakkavad.)

ischl_bus_station

Bad Ischli bussijaam

Keiser Franz Josephi tänav – Bad Ischli kõige ilusam ja kultuurilooliselt kõige huvitavam tänav – ei torka esimesel jalutuskäigul talle ilmselt kohe silma ning enne kui ta selle avastab, käib ta arvatavasti läbi kõik teised linna tuiksooned. Hoiukassaväljaku nurgal, kuhu ta rongijaama teed pidi tulles üsna pea jõuab, jääb keisri tänava ots väikese pargi varju, ning uudishimu väljaku teises otsas tunglevate inimeste minemiste ja tulemiste vastu juhib ta sellest kiiresti mööda. Väljakult algav Kihelkonna tänav – linna peamine poodlemiskoht – viib ta edasi väikese neogooti stiilis purskkaevu ja ristmikuni, mille kaks haru – üle jõe viiv Elisabethi sild ning piki kaldapealset kulgev ertshertsoginna Sophie nimeline esplanaad – tõotavad vaadet ümberkaudsetele mägedele. Jalutanud piki jõe mõlemat kallast ning teinud kindlaks, et sillalt algav Grazi tänav ei sünnita veel mõnda linna topograafia mõttes olulist tänavat või väljakut, tuleb ta tagasi nimetatud ristmikule ning jalutab selle viimase läbikäimata haru, Wireri tänava lõppu. Et vasakule näivad jäävat vaid eeslinnakvartalid, tuleb tal siin pöörata tagasi rongijaama suunas minevale autoderohkele tänavale ning järgida viitasid, mis osundavad kuulsa Keisrivilla suunas – sest kui ta midagi muud Bad Ischlist kuulnud pole, siis seda, et siin armastas suvitada keiser Franz Joseph I isiklikult, teadis ta ju ikka. Keisri tänav algab sealt, kus selle viimase tänava kõnnitee mõlemalt poolt pisut laieneb ja väikese amorfse Ristiväljakuks hüütava ala sünnitab. See moodustab lõunas ja idas Trauni ning põhjas Ischli harujõega ümbritsetud linnasüdames peatänavate ristküliku viimase külje.

traun

Trauni jõgi ja esplanaad

Sel kahetunnisel jalutuskäigul tõmbavad rändurit ligi mitmed suurejoonelised ehitised ülemöödunud sajandist, nende seas massiivne kuursaaliks ehitatud hoone oma pika renessansskaarte rea ja prantsuse stiilis pargiga, uhke neljakorruseline posti- ja telegraafiameti hoone oma fassaadiskulptuuride, mansardkorruse akende ja trapetsikujulise otsatorniga ning lihtne madal joogihallihoone oma kuldsete kapiteelidega sammaste ja piilaritega. Teda ajavad elevile vana impeeriumi hõngulised või alpiromantikast pungil nimed, millega mõned majutusasutused siin end kutsuda armastavad: Elisabethi Residents, Hotell Kuldne Härg, Hotell Kuldne Laev, Soolaveski Külalistemaja, Hotell Päikeseõu, Trauni Loss – rändur loeb valesti: Traumschlössl (Unistuste Loss) – jmt. Keiserliku Zauneri kondiitriäri terrassil püüab ta segukohvi juues meelde tuletada, miks selle fassaadi väljavenitatud ovaali kujulised vitriinid ja veelgi piklikumad ovaalmotiivid klaasuste tiibadel talle nii siivutud näivad: kas seetõttu, et need meenutavad talle ühe tuntud 19. sajandi austria kirjaniku erootilise romaani loetud väljaande kaanekujundust või illustratsioone järjejutule ühe Viini prostituudi elu kohta, mida ta noorukieas ühes pornoajakirjas nägi; või on ehk asi lihtsalt selles, kuidas interjööri sametpunane ja koogilettide kuldpruun neile metallovaalidele seestpoolt peegelduvad? Ja loomulikult ahvatlevad teda jõeoru looduslikud iseärasused: kivise põhjaga madal kiirevooluline Traun, kohe selle taga asuv järsk 599-meetrine täielikult segametsaga kaetud ja neljakandilise puidust vaatetorniga tipnev Siriuskogli mägi ning pisut eemal edelas kõrguv 1542-meetrine Katrin, siinse maastiku kuninganna. Seda kõike on neljateistkümne tuhande elanikuga suvituslinna kohta üsna palju ning enne, kui ta pilgule lõpuks Keiser Franz Josephi tänav avaneb, võib ta olla hakanud arvama, et on juba enam-vähem kõike näinud. Aga just see tänav, mis end nii tagasihoidlikult vaatamiseks välja pakub, milleni meie rändur jõuab kõige lõpus, kõigele vaatamata, ka iseendale vaatamata, täiesti ootamatult, stimuleerib tema kujutlusvõimet rohkem kui miski muu siin linnas.

zauner

Zauneri kondiitriäri

Keisri tänav mõjub kohe Bad Ischli kunagise peatänavana. Sellelt on aeg röövinud küll keskse koha linnaelus, ent jätnud alles väärikuse ja ilu. Siin on vähe autosid, vähem inimesi kui ümberkaudsetel tänavatel, neistki näivad kohalikud moodustavat suurema jao kui võõrad, ehkki see ühendab mugavalt Keisrivillat ja Hoiukassaväljakut, turistide peamisi huvipunkte, ning on arhitektuuri poolest vast linna muljetavaldavamaid. Selle hooneansamblis domineerib range, kohati stiilitunnusteta klassitsism, Ristiväljaku poolt tänava üldilmet kujundava Hotelli Post peaaegu üleni võikollane fassaad on eklektiline, leidub ka 20. sajandi inetuid juurde- ja ümberehitusi.

Hotellihoone, keisri tänava majesteetlikem ehitis, mis haarab enda alla ligi kolmandiku tänavapikkusest, manab vast kõige paremini silme ette Ischli tõusu esimese suurusjärgu kuurortlinnaks 19. sajandi Euroopas. See ehitati 1827.-1828. aastal ning selle näol oli tegemist esimese hotelliga Salzkammerguti piirkonnas. Juba varem olid Ischlisse rajatud esimesed spaad, kus rikkad ja võimsad hakkasid käima tervisehädade leevendamiseks soolveevanne võtmas (nende seas 1824. aastal näiteks ka kantsler Metternich). Salzkammerguti mäed on rikkad soolavarude poolest, soola on siin kaevandatud juba aastatuhandeid, sool sünnitas siin mägedes varasel rauaajal ka kõrgkultuuri, mida nimetatakse Ischlist kakskümmend kilomeetrit lõunas asuva Hallstatti küla järgi ning mille mõju ulatus üle kogu Alpide ja Doonau madaliku kuni Ibeeria poolsaare ja Briti saarte lõunaosani välja. Ehkki Ischlis avati esimesed kaevandused juba 16. sajandi teisel poolel, jõudis see nimi laiema publiku teadvusse alles siis, kui sool ravilisel otstarbel kasutusele võeti. Ischlist sai kiiresti jõukas väikelinn, kus oli moes käia. Kuurorti kuulsusele aitas kaasa ka Habsburgide saabumine 1820. aastate lõpus. Ischli soolveekuuri arvele pandi see, kui ertshertsoginna Sophie lõpuks, pärast mitmeid nurisünnitusi, 1830. suvel oma esimese lapse, hilisema keisri Franz Josephi, ilmale tõi. (Ertshertsoginna Sophie ja ertshertsog Franz Karli nelja poega hüüti rahvasuus seetõttu terve keisririigi vältel soolaprintsideks.) 1853. aastal kihlus Franz Joseph siin Baieri Elisabethiga ning nad veetsid siin palju suvesid.

Keisripaari külalised peatusid tihti Hotellis Post. Siin võõrustati lisaks Euroopa kõrgaadlile paljusid tolle ajastu suurmehi, kelle seas olid näiteks Otto von Bismarck, Theodor Herzl ja Lionel Nathan Rotschild, rääkimata tuntud kunstiinimestest toona ja hiljem. Täna on neljakorruseline hotellihoone jagatud korteriteks ja äripindadeks, ehkki “Hôtel zur Post” on endiselt mustade trükitähtedega fassaadile kirjutatud. Ka hoone fassaad pole pärast 1895. aasta ümberehitust muutunud: selle jaotavad vertikaalselt neljaks tihedalt kaunistatud sepisvõredega rõdud ning seinapinda liigendavad täiendavalt sihvakad komposiitstiilis kapiteelidega pilastrid, mille alustele on paigutatud lihtsad medaljonid. Hoone ees on aga vähe askeldamist: mõned autod on maja ette pargitud, kuid esimese korruste poekeste vahet ei liigu kedagi; kord keerab keegi, paberimapp käes, vana puitust lahti; õhtul põleb terve maja peale vaid üks tuli. Just see vaikus laseb kujutlusvõimel hotelli hiilgeaega paremini esile manada: kõhn portjee mustas livrees lööb välisukse lahti, teine tarib suuri nahkkohvreid, kolmas hoiab troska ust, kinnastatud käsi vajab väljumiseks abi, hobused on söönud ja kannatlikud, päevavarjud on valged, habemed on uhked, kübaraid kergitatakse, sosinad ja kuulujutud, kes kellega, pärilussuhted, Krimmi sõda, võõrkeelsed ajalehed, trepid, mida katab punane kuldäärisega vaip, diskreetsed palved, jootraha…

kaiser_franz_joseph_strasse

Keiser Franz Josephi tänav Ristiväljaku poolt vaadatuna

Hoolitseda tuli ka kõrgete külaliste meelelahutuse eest. Tänava algusesse ehitati aastatel 1826-1827 väike suveteater, mis sai peagi üle terve keisriigi kuulsaks. Siin toodi lavale nii Grillparzeri tragöödiaid ka Schnitzleri psühholoogilisi draamasid, oopereid nii Rossinilt kui ka Verdilt, nii Offenbachi, Strauss noorema kui ka Lehári operette – viimased kaks astusid siin tihti dirigendipuldis üles. Samuti esinesid siin paljud Viini lavadelt tuntud näitlejad alates Johann Nestroyst ja Alexander Girardist ning lõpetades Richard Tauberi ja Hans Moseriga. Alates 1940. aastast nimetatakse teatrit Ferenc Lehári järgi, kes viibis oma teisel elupoolel tihti Bad Ischlis, omas siin villat, kirjutas siin oma “Krahv Luxembourgi” ja “Mustlasarmastuse” ning on ka siia maetud. Täna tegutseb teatrimajas kino.

Hoone ise on väike. Selle peafassaad, mida ehivad horisontaaltriibuline keskrisaliit ja kahe lihtsa sambapaariga viiluväli, on pööratud Ristiväljaku poole. Keiser Franz Josephi tänava poolset fassaadi, mille kaudu pääses vanasti õukonnaloožidesse, varjab nüüd väike ilmetu valgetest tellistest kõrvalehitis, kus asub spordipood ja teatri kohvik. Viimasest võib mõnel reedesel või laupäevasel õhtul ränduri kõrvu kostuda õlle- ja veiniklaaside kokkulöömist ja lustakaid rahvalauluviise, mille korrapärane valjenemine ja tasanemine võib talle meenutada vee loksumist teetassis. Lauasolijad on püsti tõusnud. Kõigil naistel on seljas Alpi dirndl.(Rändur mõistab, et siinkandis ei kanna seda ainult turismisektoris töötavad naised. Üks rohelise pihiku ja seelikuga komplekt maksab 120 eurot, nagu ta kohviku vastas asuva poe vaateaknalt näeb.)

Kuulsaid inimesi, kes on Bad Ischlile nime teinud, on muidugi veel ning linn avaldab neile ka järjekindlalt au. Kohe keisri tänava alguses, kolmekorruselisel klassitsistlike konsoolide ja karniisidega hoonel, äratab tähelepanu mälestustahvel, mis annab teada, et siin, endise nimega Ateena majas, peatus 1895. aasta septembris oma vanematega 13-aastane Stefan Zweig. Vana maailma üheks kõige emblemaatilisemaks kujunenud kirjaniku tähtsust joonib tahvel alla sellega, et kirjeldab teda esmalt kui “suurt eurooplast” ning alles seejärel kui novellide, romaanide ja elulugude autorit. Pisut eemal, Hotelli Post kõrval paikneva Püha Nikolause kihelkonnakiriku klassitsistlikult fassaadilt saab lugeda, et siin mängis pidulikel juhtudel orelit keisri õukonnaorganist Anton Bruckner. Pidulikeks juhtudeks, mille puhuks too Ischlisse sõitis, olid nii Franz Josephi sünnipäevad kui ka näiteks keisri tütre, ertshertsoginna Marie Valerie pulmad 1890. aastal, kus ta kandis ette nii variatsioone keisrihümnile kui ka Händeli “Halleluuja”. Kiriku vastas sünnitab tänav väikese väljaku, mille taustale jääb suur kolmekorruseline juugendstiilis koolimaja. See asutati 1908. aastal Franz Josephi nimelise poistekoolina, ent on täna on selle fassaadil kirjas Johann Nestroy nimi. Suur austria näitekirjanik ja näitleja viibis Bad Ischlis alates 1845. aastast, ostis omale siin 1859. aastal villa ning astus ka kuurortiteatris tihti üles. Tema seos kooliga pole teada.

zweig_ischl

Stefan Zweigi mälestustahvel

Hotelli vastas ja koolimaja kõrval asuv Café Ramsauer – Bad Ischli vanim kohvik – on rinnaesisele riputanud mitu aumärki. Kohvikus armastanud käia valsikuningas Johann Strauss, kes saanud siit inspiratsiooni mitmele oma “surematutest meloodiatest”. Püsikundeks olevat olnud ka suur rahvanäitleja Alexander Girardi. Kolmanda mälestustahvli on Bad Ischli operetiseltsid pühendanud heliloojale ja dirigendile Robert Stolzile ning sellel on fraas ühest tema “Valge Hobuse võõrastemaja” palast. Seda, et selle maailmakuulsa laulumängu tegevus toimub siinsamas, paarkümmend kilomeetrit lääne poole jäävas Sankt Wolfgangi külas samanimelise järve ääres, tuletatakse Salzkammergutis igal sammul meelde. Rändur ei peaks häbenema, kui ta pole “Valge Hobuse võõrastemajast” eales kuulnud, sest siit-sealt kokku korjatud pidepunktidel – lavateose romantline pealkiri, siin tihti nähtud rikkalikult kaunistatud alpimajad, tema juhuslikud teadmised keisririigi muusikateatri traditsioonist ning kohalike ilmne uhkus kõige selle üle, mis siit laia maailma on jõudnud – võib talle olla sugestiivsem mõju kui selgel mälestusel või kindlal teadmisel. Ka vääraks osutunud esmamulje võib rändurile tähendada rohkem kui tuvastatud fakt. Café Ramsauer võib näida olevat oma nime saanud kohaliku kuulsuse Johann Georg Ramsaueri järgi, kes 1846. aastal ülalmainitud Hallstatti Soolamäelt eelajaloolise matmispaiga avastas ning seal esimesed väljakaevamised läbi viis. Kujutlus vanast Viini stiilis kohvikust, mis oli suure kohaliku arheoloogilise avastusretke enda hõlma alla võtnud ning kus jälgiti uhkelt ja huviga seda, kuidas väljakaevamistööd siit mitte kaugel mägedes maa seest kiht kihi haaval kadunud tsivilisatsiooni jäljed nähtavale toovad, tundub talle tõenäoliselt kordi ahvatlevam kui fakt, et kohvik asutati juba 1826. aastal ning too Ramsauer ei saanud sellele – muidugi juhul, kui kohviku nime hiljem ei muudetud – kuidagi ristiisaks olla.

Zauneriga võrreldes on Café Ramsauer tagasihoidlikum, mitte nii keiserlik, võiks öelda, et alpilikumgi. See pole ka turistikohvik: hinnad on siin odavamad, hommikust söövad siin peamiselt kohalikud ning pühapäeviti on see külastajatele üldse suletud. Kui rändur tihkab siin kelneri Grüezi‘le Hallo‘ga vastata, siis võib ta äratada teiste klientide uudishimu, mis võib talle tunduda hukkamõistunagi – ja ta hirmud ei pruugi tal lasta välistada ka paremäärmusluse ilminguid. Aga ta võib seda pidada ka lihtsalt mäestikurahvaste juures tihti kohatavaks tömbiks – ja sugugi mitte halvakspanevaks – otsekohesuseks.

Edasi tulevad mõned puidust teadetetahvlid, mis meenutavad siinsele piirkonnale omaseid katustega hauariste ning millele võib näiteks kohalik alpinismiklubi olla riputanud kuulutuse, kus kutsub huvilisi tasuta kaheksatunnilisele matkale mingi 1500 meetri kõrguse mäetipu vallutamiseks. Keiser Franz Josephi tänava lõppu jääb väike park, mille nurgas on püstiseisva jeesuslapsega madonna kuju maailmasõdades langenud kohalike mälestuseks. Park on nimetatud keiser Franz I venna Rudolfi järgi. See toob ränduri tagasi sinna, kust ta oma ringkäiku alustas.

sparkassenplatz

Joogihalli ning posti- ja telegraafiaameti hooned

September-oktoober 2016

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s